Käin muudkui õhtul mööda hoovi taskulambiga ringi ja otsin taga oranži. Ei leia ega leia seda vilgast tulesaba. Tuhlan vettinud lehtedes põõsaste all, kraabin saapaninaga mullast murukamarat, painutan raagus oksi ühele-teisele poole, kükitan vaarikate vahele maha ja valgustan läbi nende okkalisi peeneid varsi. Künnapuu lehed on tuulega kuhjunud aia serva kokku, ka nende sees tuustin jalaga, aga ei midagi. Korraga tunnen end nagu veidi lähemale jõudvat. Heidan lambiga kuivanud pikkadest raudrohuvartest trepile vonklevad varjud. Ei kuskilt leia oranži. Viimaks vajutan lambi kustu ning taipan võpatades, et ta oli mul kõik see aeg peos.
Loe edasi…
-
Värviraamat – oranž
-
Värviraamat – kollane
Kollane on õnnesärgis sündinud. Vähe sellest, et tal magavalt valvurilt õnnestus näpata suur ja kõlisev, kõiki uksi avav võtmekimp, tal läks ka korda tegutseda sellega nii osavalt ja kergejalgselt, et kedagi üles ei äratanud. Kõigepealt nagistas vaikselt lahti enda trelliukse ning siis üksteise järel keeras tabadest vabaks kõik süüta kinnipeetavad. Kollase juhatusel hiiliti vangikongist välja ning jõutud halle müüre ümbritseva väluni, pisteti jooksu nii kuis jalad võtsid, igaüks eri suunas, kõigil kaasas killukene kollast oma kuuetasku põhjas, seda võib veel vaja minna! Õnnistatud kollane laps lippas oma heledas õnnesärgis nelja tuule poole mööda ilma laiali ning tal oli vaid üks soov – lüüa oma õnneliku käega mööduja kulliks ning hüüda järgi: “Sina oled!”
Loe edasi… -
Värviraamat – roosa
Tihke hall pilvelagi vajutas end raskelt maale. Merel ja taeval ei võinud vahet teha. Ent siis, kui päike keset päeva end minekule sättis, juhtus pilvedega midagi eriskummalist. Hall taevapale hakkas lahkumishetkel õhetama. Taeva süda, mis nii rahulikult vaikset takti lõi, tuksus üha tugevamalt ja visandas pilvedele kiirelt üles selle, mida nad kogu päeva kiivalt varjata olid püüdnud. Neil päikeseloojangutel, sõrmel murduva valguse ja varju vahelisel viirul, lahkumiskahetsuse ja kahe lahkelt kaarduva huule vahel on peidus roosa tugev süda.
Loe edasi… -
Laternate all
Vahtrad langetasid lehti, musträstas kuulutas videvikku. Kahe metsaraja ristumiskoht oleks võinud tol õhtul peagi täielikku pimedusse mattuda, aga laternad süüdati just parajal hetkel. Nõnda siis oli näha rästa sügavmusti silmateratäppe ja õhku täitis kõdunevate lehtede lohutav lõhn, mis veel pikkadeks nädalateks mu pluusivarrukatele pidama jäi. Tõsinev sügisõhtu hämardus üha kaugemale ning see väikene väljavaade, mida täna tundsin, oli üleni koondunud laternavihku. Üksikud möödujad ei heitnud siia pilkugi. See oli lihtsalt üks tavaline õhtu. Tasub meeles pidada, et kellegi jaoks pöörab maailm igal sellisel õhtul teise külje. Rästa terav tsõkk-tsõkk-tsõkk. Ma ei saa temalt enam silmi, see kuldse nokaga lind on mu ära petnud.
-
Oktoober
Kas võiksid mulle jutustada millest tahes, sõnadega ehitada vaateid, tänavanurki, kohvikutreppe, võlvialuseid, elutubasid, neid paiku, kus oled ööbinud… Tahaksin sel sügisel olla korrakski sinu kingades, teadmata kuhu tee mind viib. Neil harvadel kordadel, kui mu õuele astud, puhas ja lustlik nagu vastärganud päev, ei midagi kaasas, ei midagi ülearu mõttes, ahmin sind nagu õhku. Proovin kärmelt lugeda su silmadest kõige selle kohta, mida vahepeal näinud oled. Vean asjatut lootust, et ehk istud minuga laudagi, kuigi tegelikult juba näen su minekule kibelevaid jalgu. Tulid vist selleks, et öelda midagi, aga suures tuhinas läks see mu kõrvust mööda. Proovin nüüd üles tähendada vähemalt selle, mida su näos vilksamisi silmasin. Oli see kõik tõesti nii? On sel tähtsust? Las ma proovin su kingi, las ma astun kasvõi siin, oma õue peal, nendega mõnedki sammud.
-
Värviraamat – punane
Tunned selle ukse ilmtingimata ära. Tühjal hämaral tänaval on see ainus, mille läve ees maas on kulunud tänavakividele justkui pooljuhuslikult tõmmatud punasega väike sõõr, kus sees lebab paar erksat peiulille õit. Tumedast puidust madal viltuvajunud uks selle kohal on suletud. Käepidemeks sepistatud võru, reljeefil tantsivad õndsal ilmel ja kergel sammul kuue käega jumalused, jalad mänglevalt tõstetud, kroonid peas. Läbipõimunud kehad peatuvad selleks hetkeks, kui neid vaatama jääd ning niipea kui pilgu kõrvale viid, jätkavad oma majahoidja tuhande aasta vanust kohust. Siin rõskel, kitsavõitu kivist tänaval ongi see uks, mille taga elab vana naine, kes tunneb punast.
Loe edasi…